Draamaõpetuse metoodika kasutamine tunnis

Tallinna 37. kesk­kooli eesti keele õpetaja Epp Prii­mägi leiab, et igas tunnis võiks olla natukene midagi mängulist ja üllatavat.
Kui rohkemaks aega ei jää, võiks kas või töörühmad moodustada mängulise kriteeriumi järgi, näiteks kinganumbri või sünnikuupäevade või ka selle alusel, kui kaugel keegi raekojast elab.

Foorumteater. Tammsaare „Tõe ja õiguse” esimest köidet analüüsivad tema õpilased foorumteatri meetodil. Teosest võetakse kahe tegelase konfliktsituatsioon ja esitatakse see väikse näidendina. Seejärel esitatakse näidend uuesti, kuid hea lõpuga. Üks rühm valis Pearu kaevul istumise stseeni. Seda teist korda läbi mängides korrigeerisid nad pisut lambasihvri käitumist ja Pearu ei läinudki enam kaevule. Seejärel arutati, kas naise järeleandlikkuse suurendamine oli hea lahendus.
Kuum tool on küll foorumteatri osa, aga seda võib kasutada ka eraldi. Kord said õpilased ülesande kehastuda Mariks, Pearuks, Andreseks, Jussiks jne. Pearu pandi keset klassi kuuma tooli peale istuma ja õpilased hakkasid talle väga isiklikke küsimusi esitama: miks ta oma naist ei hoia, mida oma naise vastu tunneb jne. Õpilased väitsid, et pärast seda hakkasid nad Tammsaaret palju paremini mõistma.
Fotografeerimine. Õpilased valivad „Tartuffe’ist” viis stseeni ja esitavad need n-ö elava koomiksina – moodustavad viis fotot. Õpilased võivad rääkida, kuid peavad olema liikumatud. Selles, kuidas pildid vahetuvad, lepivad nad ise kokku.
Enda koostatud kontrolltöö. Õpi­laste rühmad õpivad selgeks kontrolltöö materjali, näiteks rahvusliku ärkamise teema. Tundi tulles näevad nad üllatusega, et lauad on kahe­kaupa kokku pandud ja igale lauapaarile on pandud suur paber. Moodustatakse neljased rühmad ja iga rühm paneb paberile kirja rahvusliku ärkamise mingi alateema kontrolltöö küsimused. Seejärel vahetavad rühmad oma küsimuslehed ja vastavad teiselt rühmalt saadud küsimustele. Lõpuks pannakse vastatud kontrolltööd seinale ja mõni õpilane või õpetaja ise parandab vead punase markeriga ära.
Numbrimäng. Üheksa tooli ja kaheksa õpilast. Üks tool on vaba. Too­lid on nummerdatud. Õpilased saavad analüüsitavast teosest tekstilõigud ja peavad niimoodi ümber istuma, et esimese lõigu omanik istuks toolile number üks, teise lõigu omanik number kahele jne. Korraga tohib liikuda ainult üks õpilane. Sellist mängu soovitati kasutada Hispaanias toimunud interaktiivse õpetamise koolitusel, kus Epp Priimägi Comeniuse programmi raames hiljuti osales. Mäng harjutab õpilasi ka meeskonnatööga.
Võtmeliigutused. Õpilased kuulavad muinasjuttu. Kokkulepitud sõnu kuuldes teevad nad mingi liigutuse. Näiteks Punamütsikese puhul tõstavad parema käe, vanaema puhul vasaku, hundi puhul tõusevad korraks püsti jne. Neli-viis märksõna panevad lapsed väga tähelepanelikult jutustajat kuulama, eriti põhikooli nooremates klassides. Õpilased ise mõtlevad välja, milliseid liigutusi teevad, ja lepivad kokku, kuidas nad jutustavad.
Hindamine. Mänguelementidega tundides on õpilasi raske hinnata. Epp Priimägi laseb õpilastel endil oma esinemist, teadmisi, hoiakuid kommenteerida ja hinnata. Kommenteerivad ka kaasõpilased. Kui mõnda aega on nii hinnatud, märkab õpetaja, et peaaegu alati langevad tema ja õpilaste hinnangud kokku.

Artikkel
Neid meetodeid saab ka kunstitundidesse üle viia.